Make a Smilebox photobook

5. kuu

Naeratan metsad sinama
rõõmuspisraist niisked mu põsekurrud
Aasialastel on ütlus, et beebidel on magusad näpud. Siin on ehtne näide, miks.
Aah, missugune õitelumm!
5 kuud tagasi olid need jalakesed poole väiksemad. Aga nüüdki on nunnud :)

puusa düsplaasia järg

Kuus nädalat peale diagnoosi saamist oli meil jälle ortopeedi juurde asja. Istusime, ärevil ja uhked, ukse taga, ultraheli pildid näpus, ja ootasime oma järjekorda.
Arst teeb väga lühidalt: A puus on täpselt sama kui poolteist kuud tagasi. Emme on löödud - kõik kuus nädalat "raami"(pilt paremal) kandmist on ilma asjata. Tekkis kohe küsimus, et miks siis üldse edasi kanda ja last ning vanemaid piinata kui tulemust ei ole. Arst tahab siiski teine 6 nädalat veel "raami" peal hoida.
Kui puus ka siis ei parane, on järgmine samm operatsioon, nii umbes aasta vanuselt. Operatsioon tähendab seda, etpuus võetakse lahti ning manuaalselt süvendatakse pesa kuhu sääreluu pea kinnitub. Aga ega operatsioon ei päästa siis kohe "raamist" ega tee kohe kõndijaks. Peale oppi pannakse A-le ümber spica cast(illustratsioon vasakul ja paremal) ehk valatakse kipsist vorm (3 kuud) ning seejärel uuesti "raam" teine 12 nädalat. Seejärel, kui kõik korras, on A-l õnn õppida kõndima.

Emme väga positiivne ei ole. Asja reaalselt võttes, kui esimene 6 nädalat soovitud tulemust ei andnud, siis on vähetõenäoline et ka teisel 6-l nädalat midagi drastiliselt muutub. Loen aga internetist foorumeid ja teise vanemate kogemusi ning valmistan end ette "asjade loogiliseks käiguks".
Natuke aitab ka teadmine, et puusa düsplaasia on üha sagedamini esinev beebide arenguhäire; seega minusugsueid emmesid on aina rohkem ja ma ei olegi nii üksi. Teine positiivne asi on see, et ükskord kui laps graatsiliselt käima hakkab, siis ei mäleta ta sellest raskest katsumusest mitte midagi.

krdi vanker

Ükspäev otsustasid kaks naist ostukeskusse poodlema minna. Selleks harutati beebi turvatool selle õigest autost lahti ning paigaldati väiksesse Toyota Echosse, ehk siis kanakuuti. Taha pagasnikusse visati lapsevanker ning sõit läks lahti. Kõik oli suurepärane: beebi käitus absoluutselt viisakalt, võttes arvesse asjaolu et ta üldiselt vihkab autosõitu; ilm oli super, liiklus sujus ning naistel hea tuju.

Jõuti kohale. Esimene taksitus: parkla jummala täis ja autokohta lihtsalt ei leia. Pole hullu, sõideti niikaua ringi kuni keegi ära läks. Siis näkkas, koht saadi sissepääsu ette - super! Vanker tõmmati pagasnikust välja, laps istutati sisse ja poodlemine võis alata.
Mõni aeg hiljem oli aeg kodu poole minna. Ilm on selleks ajaks palavaks läind, võibolla üle 30 kraadi, laps väsind ja viril, parklas õhk seisab.

Laps rändab autosse oma vastikusse turvahälli. Auto on palav kui saun.
Ja läheb draama lahti: kuradi vanker ei lähe kokku!
Teised autod jäävad nende juurde parkimiskohta ootama. Kaks naist noogutavad ja naeratavad juhtidele, et kohe hakkavad liikuma. Proovib üks, proovib teine, kuid vanker kuskist otsast järele ei anna. Autorivi kasvab nende taga. Nooremal naisel saab hing täis ning üritab vankrit niisama lahtiselt autosse s.t. kanakuuti toppida . Laseb isegi pool tagaistmest alla. Lükkab ja punnib nii mis jaksab, kuid ei vanker ega auto ei anna järgi. Kannatus hakkab katkema nii naistel, lapsel, kui nende taga ootavatel autojuhtidel.

Lõpuks tuleb nende juurde üks naine et hädast välja aidata; võtab otsustavalt vankrist kinni et ise see kokku panna. Ei õnnestu. Noorem naine helistab oma mehele; tema pani vankri soetades selle kokku ja lahku, tema peab oskama aidata. Kõik kolm naist uurivad ja puurivad, asja ei saa. Abipakkuja-naine istub oma autosse et mõnd teist parkimiskohta otsida. Noorem naistest pakub välja, et tema jääb niikaua ostukeskusse kui mees õhtul tuleb ja selle kuradi vankri ise kokku paneb.

Imelugu! Abipakkuja-naine on tagasi ;)
Abipakkuja-naine hakkab üksipulgi uurima kuhu iga osa kinnitub. Maadleb, uurib, vajutab ja pressib. Vanker läks kokku!!!!

Kaks naist tahavad selle otsemaid pagasnikusse tõsta ja minema sõita.
Mis nüüd toimub? Abipakkuja naine võtab selle uuesti lahti. No mille jaoks?
Selgub, et ta tahab et noor emme ISE õpiks kuidas vanker kokku käib, et teinekord hätta ei satuks. Noor naine õpibki. Vanem vaatab ninapidi juures. Ka teisel korral ei saa seda veel pagasnikusse tõsta. Kolm korda lastakse kokku-lahku panna enne kui vanker rändab autosse.
Selgub, et abipakkuja naine on ametilt "nänni" (lapsehoidja) ja tal on igasuguste vankritega kogemusi palju.

Oeh. Noor emme seda vankrit enam puutuda ei taha. Õues käib beebi emmega kõhukotis. Nii jäi see vanker seisma kuni asemele tekkis sportlik kolmerattaline lapsekäru.


Issi seda kuradi lapsevankrit kokku panemas.















Vist ei tasu mainida et kaks naist olid blondid :-)

emme ees, laps järgi

Meil sihuke lugu:
haiglas enne väljakirjutamist kontrollis lastearst A. puusade liikuvust, nii rutiinselt, sest nii tehakse kõikide lastega. Igaks juhuks palus ta ka kuu aega hiljem ultrahelipildid teha. Kahekuuselt võttis ta uuesti meiega ühendust ning palus korduvpildid teha. Meie ei saanud hästi aru miks. Küsisin kui ta helistas, kuid tema vastas et telefoni teel on väga raske seletada. Aitäh vähemalt üritamastki :-(
Seejärel suunas ta väikse A. spetsialisti juurde, ehk siis ortopeedi vastuvõtule. Meie aga hakkasime internetis tuhnima, et mis võiks valesti olla või mis hälvet võiks kahtlustada.
Internetist võib igasugu hulle asju leida. Meie aga kordasime endile et arst saatis meid sinna ainult etttevaatuse mõttes ja pisikesel A-l on kõik ok.

Emme (nagu vist kõik inimesed) mõtles, et igasugu hullud arenguhäired, haigused ning õnnetused juhtuvad ainult teistega; meie perest käivad kõik õnnetused suure kaarega mööda.
Ortopeed kinnitas meile seda mida lastearsti jutust kahtlustada võiski - A-l on "mild hip dysplasia" mida eesti keelde tõlkida ei oskagi. Aga maakeeli öelduna on puusaliiges korralikult välja arenemata. Raviks määras ta teatud "traksid" mis fikseerivad lapse jalad nii et need on kogu aeg puusadest harki.
Pärisin, millest selline arenguhälve tekkinud on, aga loomulikult arstid sellistele küsimustele vastata ei oska. Küll aga luges ta ette rida soodustavaid faktored:
* esimene laps peres
* tütar
* sündides tuharseisus
* geneetiline päritolu s.t. suguvõsas kellelgi sama asi.
Niinimetatud "dysplasiaga" pidavat sündima iga 600. tüdruk, poiste seas esinevat seda 5 korda harvemini.
Algul ma mõtlesin, et küll ta ajapikku kasvab sellest ise välja; ta ju nõnna noor alles. Seepeale selgitas doktor, et kui praegu kohe ravima ei hakka, siis kõndima õppides võib ta ühest puusast lühem olla ning seetõttu kas longata või kõndida täistalla asemel varvastel. Vanematel lastel põhjustab see aga tasakaaluhäireid või artriiti.
Kõik koledad variandid, nii et tuleb aga seda konksu lapsel kasutama hakata.
Seepärast ma mõttes järeldasingi, et emme ees, laps järgi - ehk rasedana olin mina luumurru tõttu sunnitud "saabast" kandma ja karkudel hüppama, nüüd on A-l enamvähem sama saatus. Neid trakse peab ta kandma kuni jõuludeni ehk siis umbkaudu kolm kuud. Vaene laps! Ja tema on just selles eas kus tahab muudkui siputada, kruttida ennast, üritab juba istukile upitada jne. Nüüd aga on justkui vang iseenda kehas.

A. nägi nii õnnetu nendes traksides välja et ma ei taha teda isegi mitte pildistada. Lugejale aimu andmiseks on pildid internetist võetud.

Kasvab silmnähtavalt

Pisike tüdrukutirts kasvab nii et mühiseb, nagu U. ütleb. Mühinat kuulda ei ole, kuigi igasugu häälitsusi tuleb nii eest kui tagant otsast, aga riiete järgi on näha küll.
0000 suurus jäi väikseks juba enne 1-kuuseks saamist, 000 suurus läheb vaevalt selga nüüd, kuigi peaks kestma 3nda kuu lõpuni. Aga hoopis rohkem on käe peal tunda, et Annabel kosub - süles hoidmine on nagu kerge trenn :-) Ja mind vaevavad ametialased vaevused: valutav selg ning unepuudus.

Esimese pildi peal mina üritan hommikusööki teha. Tüüpiline hommik on selline, et tupsu on süles ja mina pean ühe käega toimetama nii kuis oskan, ja pidev praktiseerimine on mind päris osavaks teinud. Ta pigem magab minu süles nagu vihmauss kui et oma hälli läheb, seda ta vihkab seda ja karjub niikui rattal.



Teine pilt on tehtud mingi nädal aega tagasi kell 4:30 öösel. Kellaaeg ja tupsukese näoilme on väga olulised - nimelt on ta väga suhtlusaldis sel kriitilisel kellaajal kui mina teeks ükskõik mida et magada saaks. Aga tema muudkui laliseb, naeratab ja vaatab otsa. Urmase norin ka teda sugugi ei uinuta.

Sull sull sull sull väiksed kalad, kus on teie väiksed jalad....

Mere ääres värsket õhku hingamas. Annadel sai päris kiiresti värske õhu mürgituse ja vajus ära oma unemaailma. See oli esimene tõeliselt soe päev selle aasta Austraalia talves - 25kraadi. Aga tibu pidime issi põue peitma kuna puhus külm meretuul.

Out and about

Nädalavahetusel ringi kolamas, emme häppi et saab koduümbrusest kaugemale ja Annabel häppi et saab silmaringi uute põnevate asjadega laiendada.

Aitäh!

Aeg lendab. Lendab niikui linnutiivul ja tagantjärele mõtled, et on teine kiiresti läinud küll.
Alles see oli kui Ummi meid haiglast koju tõi ning mina olin hirmu täis, et kuidas ma selle imeväikse ilmakodanikuga hakkama saan. Öeldakse küll bundle of joy ehk siis "hunnik rõõmu", aga minu jaoks oli ainult tundmatu objekt, millega ei oska midagi peale hakata. Ausõna.
Pealegi kui jalaluu katki ja lükkad ennast ratastoolis edasi, siis raske on sellisesse pilti veel väeti, abitu beebi kujutleda, kelle eest peaks 24/7 hoolitsema. Okei, füüsiliselt saaks ju hoolitsemisega hakkama kui on saadud benji hüppe ja maratonijookuga, aga võimatu on ju ära arvata mida ta tahab. Ja kui ta haigeks jääb, kust ma tean et ta haige on?
Nii ma mõtlesin alguses.
Aga abi õnneks tuli. Ja siinkohal tahan ma tänada kõiki, kes mind/meid sellisel haavataval ja omamoodi raskel ajal aitasid. Kõige suurem aitäh muidugi minu emale. Algul oli temagi kohkunud et peab teise linnaossa iga jummala päev sõitma ja isegi ebamugavatel hommikutundidel (näiteks kell 7 kui Ummi on tööle läinud), aga ta võttis oma vanaemakohustusi väga suure kohusetundega. Tuligi peaaegu iga päev - küpsetas ja keetis nagu restoranikokk, mina kiitsin ja Annabel kosus, Ummi oli häppi. Siis koristas ja hoidis oma esimest lapselast. Kusjuures õpetas mindki kuidas temaga ümber käia. Ja kunagi ei nurisenud, ainult muretses et ma ise endale liiga ei teeks.

Teisena tahan tänada oma kallist meest. Väga rahulik ja pika meelega on olnud. Näiteks öösiti karjub tupsu teinekord niikui rattal, aga Urmasel on vaja raskeks tööpäevaks välja magada. Teise tuppa magama minemise asemel aitab tema last kussutada, istub minuga niikui zombi voodi serval ja ootab kui laps magama suigub. Hommikul tõuseb üles, annab meile musi ja läheb vaikselt tööle. Õhtuti teeb majapidamistöid, mängib Annabeliga ja nädalavahetuseti annab mulle "puhkust" võttes suurema osa lapsevanema kohustustest enda õlule. Super mees!
Veel tahaks tänada kõiki sõpru kes hea sõnaga toeks on olnud, kes on meid haiglasse või koju vaatama tulnud, abi pakkunud ja igasugust nänni toonud. Annabelil on tõesõna kõige rohkem riideid meie majas, aga tal kulub neid ka kõige rohkem :-)

Eriti vaimustuses olime K & A Eestist saadetud pakist, mis sisaldas raamatut ja CD plaati. Kingitus oli kui rusikas silmaauku - täpselt see mida vastsed oskamatud vanemad vajavad! Raamatu õpetused olid vaat et puust tehtud ja punaseks värvitud, aja ainult näpuga järge ja praktiseeri. CD oli elav manuaal, mis andis selge pildi mis meid ees ootab; neil endil aastane laps.
Vot.
Pealegi nüüd kuu aega hiljem võib öelda et hull oli, mööda sai :-)
Tundmatu alati kohutab. Aga loota võib et enam raskemaks ei lähe :-)

Õnnetus ei hüüa tulles

Õnnetus ei hüüa tulles ja kahjuks ei saa valdida aega ka millal ta võiks tulla.
Paar nädalat enne sünnitamise tähtaega juhtus minuga selline asi et murdsin jalaluu.
Lihtsalt otsustasin jäärapäiselt otse minna ja astusin umbes 50cm kõrguselt astmest alla. Väljas pime, jala alla jäi lahtine kivi ning seal ma lendasin niikui sitakera. Kõhuga ei juhtunud midagi, aga minuga juhtus.
Paari tunni möödudes võttis jalg aina suuremad mõõtmed, aga valu vähendamise märke ei näidanud. Tuli teekond ette võtta haigla kiirabiosakonda.
Haiglast välja hüppasin karkudel. Edasi järgnes "koduarest" mis võib kesta 6 nädalast kuni paari kuuni.
Nüüd on Ummi see kes toimetab kahe või ehk isegi kolme eest - kokkab, poodleb, koristab ja peseb pesu. Aa-jaa lapsega mängib ka.
Mõni aeg hiljem vahetati kips saapa vastu, nii endal parem ja esteetilisem. Saabas käib küll jalga ja jälast ära, aga jalale toetuda ikkagi ei saa.
Karkudega kapsesin haiglasse, haiglast välja juba vanainimese jalutusraamis ning kodus ratastooli. "Koduarest" jätkub, isoleeritus muust maailmast samamoodi :-(
Ei taha küll ära sõnuda, aga alati saab hullemaks minna. Kui mu jalaspetsialist mind kuu aega pärast õnnetust ette võtab, siis selgub kas tuleb veel üks operatsioon ette võtta või võib inimese kombel kõndima hakata.
Sinnamaani aga pöidlad pihku ja lootma peab parimat.

Meid on kolm!

Teen siinkohal ametliku teadaande, et meist kui paarist sai perekond.
4. juunil 2009 saime üliarmsa lisa, väikese tüdruku, kes vupsas Anneli kõhust välja kell 14.45 kaaludes peaaegu 3,5 kg. Esimest korda kui ta noorele emmele tutvustati vaatasid vastu tohutuma suured tumesinised ufosilmad, nöpsnina ja uudistav nägu. Teretulemast maailma!
Peale seda hakati Annelit kokku lappima.
Kuna naisuke kaotas mõneks ajaks igasuguse mobiilsuse, siis veetsime kolmekesi nädala haiglas.
Nüüdsest dikteerib see väike ilmakodanik meie elukorraldust: tema otsustab millal me puhkame, kui kaua teda kussutatakse ning tema otsustada on meie seltsielu (või õigemini selle puudumine).

Ennast pole veel ollagi, aga imehästi õnnestus tal lühikese ajaga ka meie prioriteedid täiesti segi pöörata; näiteks enam pole oluline et öösel saaks minimaalselt 8 tundi magada või et maja läigiks puhtusest. Ammu pole saanud mahti endale midagi osta, aga peaasi et temal oleks kõik olemas.
Tupsu on alles alla poole kuu vana, aga juba endisest eesti keele õpetajast emme muretseb et talle liiga vara liiga palju inglise keelt külge ei jääks. Selle pärast kuulame nüüdsest rohkem Elmarit ja hoiame teleka vaiksema :-)
Ah jaa, tüdrukutirtsu nimeks sai Annabel.